Kulgu 4, 20104 Narva, Eesti
Tel: +372 356 9000
E-post:
(1926. a veevärgi juhataja P. Nikolajevi ettekandest)
1875 a. 7. aprillil oli Narva linnavolikogu koosoleku päevakorda võetud linnavoliniku Vassili Petrovi järgmine kirjalik avaldus:
Narva Linnapeale, Herra ins.-tehnoloog Adolf Teodori p. Hahn'ile linnavoliniku Vassili Petrov'i
Avaldus
On teada, et vesi on tarve, milleta keegi ei või läbi saada; kuid elanikud kannatavad äärmise veepuuduse all. Paljud on sunnitud vett kandma oma õladel jõest ehk laenama pange vett naabrilt. Tõsi küll, linnas on keegi Hartmann (ja ka Reihard), kes veab vett majadesse, kuid tema ei rahulda kaugeltki linna nõudeid. Elanikud tihti istuvad veeta mitu päeva, tarvitades selle asemel sulatatud lund ehk vihmavett, kannatavad nii kaua, kuni veevedaja suurte sekelduste järele halastab ja annab tünni vett 15 kuni 25 kopika eest, siin juures tuleb tähendada, et veevedajad peale maksu nõuavad veel viinaraha, ja kui neile mitte häädmeelt ei tehta, siis võite jälle istuda veeta kaks kolm päeva. Olid kaebused politseile, ja vesi toodi burgomistri korraldusel kordniku saatel. Tema karistamiseks aga puuduvad põhjused. Tähendatud Hartmann hakkas viimasel ajal jooma. Ka tema sõimul pole lõppu. „Ei ole mina sulle kohustatud vett vedama, vea ise, muidu jääd hoopis ilma", sõnab ta palve peale tuua vett. Niisuguses mitteloomulikus seisukorras oleme meie. Ja mis juhtub veel siis meiega, kui temal tuleb meelde oma ähvardust täide viia, või mis võib juhtuda isegi temast mitte rippuvatel põhjustel. See oleks tõesti linnale õnnetuseks.
Äratähendades kõik tülitavad asjaolud ja puudused, missuguseid meie elanikud kannatavad, esitasin mina mõned tõelised faktid selleks, et pöörata volikogu tähelepanu selle kisendava pahe peale.
Linnaseaduse põhjal peab volikogu hoolitsema linna heakorra eest, muuseas ka veevärkide sisseseadmise eest ja tuletõrje põhikirja p. 30 ja 31 järele on volikogule tehtud kohuseks ette võtta abinõusid tule vastu.
Tulevad vee saamiskohad sisseseada ja pööningutel hoida tõrred veega. Kas ei leia siis volikogu kasulikuks oma otsustele 10-st aprillist, 25-st maist ja 9-st juunist 1874 a. lisaks anda mõnda summat eelarvest 4 hobuse ostmiseks, missugused tuleksid katse näol anda tuletõrje seltsi valve alla selleks, et nendega vedada vett teatud maksu eest 15 kopikat tünn. See abinõu oleks heategu linnale ja leiaks täieliku seltskonna heakskiitmise.
25. Märtsil 1875 a.
Vassili Petrov.
Selle Petrovi avalduse juures oli voliniku Lavretsovi poolt avaldatud arvamine, et selle korralduse asemel tuleks määrata linna poolt toetust isikutele, kes vett veavad, tingimisega, et nad veaksid vett ka tulekahju ajal. Hääletamisel sai iga ettepanek 13 häält ja linnapea hääle ülekaaluga otsustati:
Läbi rääkida Narva Vabatahtliku Tuletõrje Seltsiga, et tema võtaks oma peale veeveo tulekahju ajal, veel igal ajal linna elanikkude veega varustamise teatud maksu eest. Peale selle otsustati linnapea ettepanekul ühel häälel: ette panna linnavalitsusele koguda teateid ja esitada neid volikogule Narvas veevärgi sisseseadmise viisi ja hinna üle.
1875. a 25. juulil loeti volikogu koosolekul ette linnavalitsuse ettekanne, millest näha, et linnavalitsus oli kogunud järgmised teated: Mõnede isikute poolt ettepandud veega varustamise viis muretseda vett uut kanalit mööda Kulgult on läbiviimata, sest 1-se järgu tehnoloog A. G. Maljovanõi tõendas loodimise põhjal, et turuplats Raekoja ees on 30 jalga kõrgemal veepinnast Kulgul, ja seepärast on võimalik vee pumpamine ainult Narva jõe osast linna kohal.
Kokkuseatud eelarve järele olid kulud:
Ärakuulates linnavalitsuse ettekannet otsustati välja kutsuda isikuid, kes sooviksid võtta oma peale linna varustamist veega, ja nõuda ettepanekute esitamist 1875/1876 a. talve kestel.
Selle aja kestel hakkas vett vedama keegi Redder, ja veega varustamine oli võistluse tõttu korralik. Kuid kevadel 1875 a. katkestas Redder vee andmise, ja mõned isikud olid sunnitud vett jõest ise kandma ehk maksma Hartmanni töölistele kahekordset hinda. (V. Petrovi ettekanne 1875. a).
Saksamaa kodaniku Heinrich Vilmsi ettepanek oli lubada temale praeguse linna pumbamaja kohal ja endises jahuveskis (puusilla juures bastion „Triangel'i" kohal) sisse seada suur veeratas, mille abil oleks võimalik vett pumbata linna. Otsustati küsimus edasi lükata kuni veevärgi ehitamise küsimuse otsustamiseni. Muu seas oli sisse annud palvekirja Florion Vitte, kes palus ainult luba vee vedamiseks, hobuste jaoks tallide andmist ja toetusraha määramist summas 400 rubla aastas selleks, et tema annaks elanikkudele vett hinnaga 15 kop. tünn, linna asutustele ja arestimajale aga maksuta. Tuletõrje selts toetas F. Vitte palvet ja selle tõttu oli otsustatud Vittega läbirääkimistesse astuda.
1876 a. 29. märtsil kanti linna volikogu koosolekul päevakorra punkti “veevärgi sisseseadmisest Narvas" all ette, et talve jooksul on esitatud ainult üks h-ra Vilmsi sooviavaldus, millest selgub, et h-ra Vilms oli nõus linna veega varustama, tingimisega, et linn paneks omal kulul torud, ehitaks veepaagid ja ostaks tema pumbamaja ühes jahuveskiga 13000 rubla eest, ehk maksaks aastas veeandmise eest 2500 rubla, arvates 14400 pange päevas või 3400 rubla, arvates 19200 pange päevas. Tähendatud ettepaneku leiab linnavalitsus mittevastuvõetava olevat, sest jahuveski omandamine raskendaks linna majandusliste asjade juhtimist, torude panemine ühes veepaakide ehitamisega peaks aga kindlustatud olema pumbamaja tegevusega, vastasel korral oleks linn oma kallihinnalise torustikuga ja veepaakidega aasta pärast (h-ra Vilms oli nõus lepingu sõlmima ainult ühe aasta peale) täitsa veskiomanikust ärarippuv.
Et h-ra Vilms eitavale seisukohale asus torustiku ehitamise asjus ja teisi ettepanekuid sisseantud ei olnud, siis arvas linnavalitsus, et juhtumisel, kui linnavolikogu otsustab veevärgi ehitamise jaatavalt, tuleks linnal peale torustikkude panemist ja veepaakide ehitamist ka pumbamaja omandada.
Mis puutus tehnilisse järelvalvesse, siis tähendatud asjaolu takistuseks ei olnud, sest Narva linnavalitsuses leidus tehniliste teadmistega isikuid.
Veevärgi ehitamise kasuks mõjus kaasa ka majaomanikkude teadaanne, milles viimased on nõusolekut avaldanud oma majadesse vett võtta üle 1000000 pange aastas, hinnaga 1/4 kopikat pang.
Ettekande põhjal otsustati viibimata algada veevärgi sisseseadmise töödega, välja anda tagavara kapitalist 25000 rubla ja tulude ülejääkidest kuni 7000 rublani, kokku kuni 32000 rubla.
1876 a. 29. juulil algasid tööd torude panemises. 1876 a. septembri lõpul olid torud pandud Mäe, Koidu, Suurel, Viru, Vahe, Kraavi, Laial, Vaeselapse ja Sepa tänaval, turgudel ja Narva agulis kuni Rakvere tänavani, haruga (vana) tapamajasse.
1876. a 28. septembril sai vesi paakidesse pumbatud, ja sellest päevast algas veevärk oma tegevust.
